Rahvast ja pärimusest

Nimelt sattus minu käte vahele üks kena päev ajalehe Metroo 2008. aasta number 8 (juuli), kus artiklis ,,Rahvast ja pärimusest" Brigitta Davidjants edendas huvitavat vestlust Ingrid Rüütli, Aimar Ventseli ning Ants ja Jaak Johansoni vahel.

Võtan ümber kirjutada ja seega mõtlemisainet pakkuda selle artikli põnevamate ja tabavamate kohtade lõikes.

Peatükk Pärimusmuusika teisenemine
/---/
A.J.: Autentne rahvamuusika teiseneb...
I.R.: ...sekundaarseks traditsiooniks.
A.J.: Ja mida väiksem on rahvas, seda kiiremini see toimub.
/---/

Peatükk Eestlased ja eestimaalased
/---/
B.D.: Mul on jäänud mulje, et just need, kes on säilitanud juured, on integreerunud Eesti ühiskonda, nemad on head kodanukud.
J.J: Aga see ongi kaasaegse orjanduse alus, rahvaste keedupott. Et saada vaba tööjõu liikuvus. See on inimressurss ja seda on tekitatud täiesti metoodiliselt.
/---/

Peatükk Enamus ja vähemus
I.R.: Meil on hoopis teine vähemuse tekkimise ajalugu, kui Läänes. Läände kutsuti neid odava tööjõu pärast, siia saadeti neid industriaalse kolonialismi tõttu, et meid ümber rahvastada. Ja nad nimetavad end tõesti venelasteks. Nad tulid siia juurte ja kultuurita. Ühest küljest peaks neil olema lihtne integreeruda. Aga nad ei taha õppida keelt, sest nad tulid siia suurrahva esindajana, suure imperialistliku riigi põhirahvusena, ainsa riigikeele esindajana, ja on nõudnud, et me räägiksime nendega sama keelt.
A.V.: Integratsioon nõuab kahte poolt - integreeritavat ja integreerijat. Ja mina ei väidaks, et eesti rahvas grupina oleks väga integreerimisvalmis.
I.R.: Aga miks? Sest neid oli ohtlikult palju. Pole kadunud oht, et nad võivad muutuda enamuseks, nagu see Ida-Virumaal juba ongi juhtunud. Mis on vene lähivälispoliitika eesmärk? Venekeelsed ja -meelsed Balti riigid.
A.V.: Aga selline ideoloogia lükkabki kõik mitte-eesti keelsed rahvad ühte patta. Nad on kõik venekeelsed.
I.R.: Aga just ei lükka. Ma vaidlen sellele vastu.
A.J.: Olen Ingridiga nõus, et nad lükkavad end ise. Ükskõik kui palju sinna raha panna, neid sajandeid kestnud protsesse pole võimalik kahekümne või kümne aastaga lahendada. Nii et põhjuseid teatavaks ksenofoobiaks...
I.R.: See on teine asi. Väikerahval on suurrahva suhtes enesekaitseinstinkt.
A.J.: Nii pea, kui ta räägib eesti keelt, on kõik korras.
I.R.: Just! Kirjutasin millalgi nõukogude aja lõpus Sirbis ja Vasaras, et väikesed kultuuri ja keele kogukonnad on positiivsed, tervendavad ja ühiskonda rikastavad. Aga üks suur venekeelne kogukond on ohtlik rahvusele, kultuurile ja riigile. Nii et meil on täiesti teine situatsioon. Teine asi on see, et see venekeelne mass on koos. Näiteks kuidas sa integreerid Ida-Virumaal venelasi, kus eestlasi on 20% protsenti, selle eestlaste protsendi hulka? See on ju võimatu. Eestlased pigem venestuvad seal. Aga rahvuslikku vaenu ma ei näe. Eestis pole olnud rahvuslikku vastasseisu, kui selle taga pole olnud rahvuskonflikte. On tüdrukute pärast kakeldud, aga see on teine asi. Ja ka rahvalaulus pole rahvuslikku viha.
A.V.: Minu arust on asi selles, nagu Lukaski on vist aru saanud, et integratsioon pole ainult kultuuriline protsess nagu kogu aeg on aetud. On väga palju venelasi, kes oskavad eesti keelt, aga pole sellegi poolest integreerunud. Integratsioon on sotsiaalmajanduslik protsess. Ja seda on Eestis hakatud vaikselt tabama, aga seni pole midagi konkreetset tehtud.
I.R.: Öeldakse, et integratsioon võtab vähemalt kolm põlvkonda aega, aga meil pole enamus nii kaua siin olnud. Ja teine asi on see, et nad elavad siin väga kompaktselt. Narva ei eestistu enam kunagi. Seal on 2-3 protsenti eestlasi. Pigem toimub seal vastupidine protsess. Ükski ametkond ei taha rääkida sellest, kuidas säilitada eestlust Ida-Virumaal. Seal pole mingeid võrdseid võimalusi, kui eestlased on sellises vähemuses.
A.J.: Aga mis puutub vähemusrahvastesse, siis ansambli loomiseks peab olema üks väljapaistev laulik. Keegi peab selle käima panema.
I.R.: Üks, mis eristas just teiste vähemusrahvaste ja vene kultuurirühmi oli see, et esinemistel oli väga tugev side kodumaaga. Venelastel üldse mitte. Kui vähemusrahvaste jaoks olid tähtsad pühapäevakoolid, siis venelased nõudsid venekeelset haridusõpet kõigil tasanditel ja osad vene keelt ka riigikeelena. Seega hoopis teine suhtumine.

/---/